Naistevastast vägivalda peetakse üle maailma kõige levinumaks, kuid kõige vähem raporteeritud vägivalla vormiks. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on Eestis olukord probleemne. Füüsilist, seksuaalset või vaimset vägivalda on kogenud vähemalt iga kolmas naine. Tänu laialdasele teavitustööle on vägivallajuhtumitest teada andmine meil täna tõusutrendis. Kui 2018. aastal registreeriti perevägivallakuritegusid 3608, siis 2019. aastal oli neid juba 4119, mis on 14% rohkem.


BonBon Lingerie on pühendunud naiste enesekindluse- ja eneseaustuse kasvatamisele. Unistame maailmast, kus naisel on täielik vabadus ja teadlikkus tegemaks enda jaoks parimaid valikuid. Seekordses blogis astume oma missiooni raames sammukese sügavamale ja arutame koos Tallinna Naiste Kriisikodu juhataja Inga Mikiveriga, kuidas perevägivalda märgata, lahendada ja ennetada. 


Mis on perevägivald?

Sotsiaalministeerium loeb perevägivallaks igasugused füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla aktid, mis leiavad aset perekonnas, endiste või praeguste abikaasade-partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallatseja elab või on elanud koos ohvriga samas elukohas. Justiitsministeeriumi andmetel on iga teine vägivallakuritegu Eestis perevägivallakuritegu. 


Tallinna Naiste Kriisikodu juhataja Inga Mikiver peab oluliseks märkida, et tihtipeale aetakse perevägivalda segamini peretüliga: “Kui on tekkinud tüli ja näiteks mees soovib kodust välja minna aga naine seisab ukse ees ja selleks, et välja saada, lükkab ta naise eemale, siis see ei ole perevägivald. See on konfliktne olukord. Tülis osalevad mõlemad pooled võrdselt, tavaliselt lõpevad need leppimisega. See on situatiivne vägivald. Perevägivald on süsteemne vägivald ja seda iseloomustab ühe osapoole tahtlik soov teist osapoolt alandada, tekitada talle emotsionaalset ja füüsilist valu.


Pildil Pamela Avatud Rinnahoidja ja Kõrge Pihaga Püksikud



Kas perevägivald on pseudoprobleem?

Kuigi riiklikul tasandil tunnistatakse Eestis naistevastast vägivalda kui ulatuslikku probleemi, ja selle vastu on hakatud süsteemselt võitlema, nähakse seda jätkuvalt suuresti pseudoprobleemina. Lugedes naistevastase vägivallaga seotud artiklite kommentaare veebis, jäävad kõlama laused nagu “Minu tutvusringkonnas ei ole mitte kedagi, kes oleks sellises suhtes.” ja “Küll need naised ise provotseerivad.”


Sellistele kommenteerijatele vastaks Inga järgmiselt: “Jah, kindlasti on selliseid juhtumeid, kus vägivald on tekkinud impulsiivselt ja mõlemad osapooled on selles võrdselt süüdi. Aga perevägivalla all peame ikka silmas olukorda, kus vägivald on võimu ja kontrolli saavutamise vahend. Ja seal ei ole naine süüdi.”



Pildil Black Orchid Kolmnurk Rinnahoidja, Stringid ja Sukahoidja



Millistes peredes vägivallatsetakse?

Inga sõnul on ühiskonnas väärarusaam, et perevägivald leiab aset ainult madalama haridusega ning alkoholilembeste perede seas. “Enamus naistest, kes on meie juures konsulteerimas käinud - nende mehed ei ole alkohoolikud. Ja nende haridustase algab keskharidusest ja on pigem sellest kõrgem. Tegelikult on vägivaldsed mehed vägagi soliidsed."


Küsimusele, miks on nii raske leida naisi, kes oleksid nõus oma lugusid jagama, vastab Inga, et “Julgeid naisi on küll, aga valus kogemus soovitakse seljataha jätta.” Ta lisab: “Need, kellel on väga keerulised ja küllaltki värvirikkad kogemused, on kõrgharitud naised, kellel on tuntud mehed. Nad lihtsalt ei taha olukorda veel hullemaks teha."



Pildil Pamela Avatud Rinnahoidja ja Pamela Pikkade Varrukatega Bodi



Miks ei tule naised vägivaldsest olukorrast välja?

Vana vene ütlemine “Kes lööb, see armastab” ei pea Inga arvates tänapäeval enam paika. “Nad küll ei arva, et mees neid nii väga armastab.” Põhjused, miks naised perevägivallast ei teavita või selle sisse jäävad, on erinevad:


Hirm: “Naised tunnevad hirmu selle ees, mis saab siis, kui nad oma partnerist lahku lähevad - eriti siis, kui peres kasvavad alaealised lapsed. Mees võib ka olla ähvardanud naist tõsisema vägivallaga naise enda, teise pereliikme, omandi või iseenda vastu. Kardetakse väga ka lastest ilma jääda.”


Sõltuvustunne: “Kui koos on elatud pikemalt, siis tekib sõltuvustunne. Naine teab, et mingil hetkel tekib jälle vägivald. Aga tema jaoks on see kõik juba tuttav muster ja ta lihtsalt kardab sellest välja astuda. Ta kardab seda teist elu. Kardab, kas ta saab hakkama."


Loodetakse, et mees muutub: “Naised tahaksid sellest olukorrast välja tulla nii, et nemad ei pea midagi tegema. Nad loodavad, et mees muutub."


Ei olda valmis iseendaga tegelema: “Kui meie räägime naistele, et tuleb hakata iseendaga ja oma mõttemaailmaga tegelema, oma suhtumist antud olukorda muutma, siis vahest mõni läheb kohe vihastades minema ja ütleb, et “Te siin pakute abi aga tegelikult ütlete, et ma pean ise midagi tegema.””



Pildil Black Orchid Bodi



Lapsed - perevägivalla nähtamatud ohvrid

Ei ole harv nähtus, et naised õigustavad vägivaldsesse suhtesse jäämist sellega, et mees ei ole laste suhtes vägivaldne. Väga tüüpiline on Inga sõnul ka see, et just laste nimel elatakse koos mõtlemata, mis see endaga kaasa toob. Kriisikodu juhataja meelest on selline mõtteviis väga murettekitav: “See, kui lapsed näevad pealt seda vägivalda, mis vanemate vahel toimub - millise psüühilise trauma nad siis saavad? Seda vastutust ei oska naised enda peale võtta."


Inga sõnul tekib paljudel lastel perevägivalla pealtnägemise tagajärjel vastutuse tunne ja kaitserefleks. “Nad tahavad ema kaitsta. Kahjuks võtavad nad vastutuse tihtipeale enda peale ja süüdistavad ka ennast.”


Lisaks peegeldub peres aset leidev vägivald laste endi käitumises: “Juba lasteaias on näha, et lapsed tõukavad ja löövad teisi. Kunagi tegime vägivallateemalise koolituse lasteaiatöötajatele Harju maakonnas. Pärast seda hakkasid lapsed ka rääkima, mis neil kodus toimub. Aga emaga ei ole võimalik rääkida. Ema eitab kõike.”




Kuidas lapsi paremini perevägivalla eest kaitsta?

Naiste Kriisikodu juhataja arvates tooks suurima efekti naistevastase vägivalla langusele ühiskonnas vägivallatu suhtlemise õpetamine koolides.“Perevägivalla teema tuleb viia koolidesse! Koolides peaksid olema korralikud spetsialistid, kes viiksid läbi perekonnaõpetuse tunde. Nad peaksid rääkima vägivallatust ja konfliktivabast suhtlemisest ja õpetama, näiteks läbi rollimängude, kuidas lahendada konflikte, kui need tekivad.”


Inga näeb, et kui lapsena ei õpita vägivallatut suhtlemist, jääb vägivald nende elus korduma. "Me arvestame ikkagi sellega, et need lapsed, kes tulevad vägivaldsetest peredest ei ole teistsugust käitumismudelit üldse näinudki. Ja tihti ongi niimoodi, et poeg võtab üle isa käitumise ja tütar võtab üle ema käitumise.” 


Ka hooldusõiguse seadmise korda tuleks Inga arvates muuta: “Praegu ei arvestata lapse hooldusõiguse puhul, kas perevägivalda on olnud, mis on täiesti vale. Ja tihti määratakse kohtus nii, et lapsed on 50% ema juures, 50% isa juures. Aga kui üks vanem teist halvustab ja lapse kaudu teist vanemat manipuleerib, saab lapsest vägivaldse vanema ohver ja tööriist. Niivõrd palju negatiivseid tagasilööke tuleb pooleks jagatud lastelt - koolides on näha, et neil on tõsised ärevushäired.”



Pildil Lilium Decay Push-Up rinnahoidja ja Kõrge Pihaga Püksikud




Kuidas vältida vägivaldsesse suhtesse sattumist?

Inga on veendunud, et iseenda austamine on parim viis vägivaldse suhte vältimiseks. “Ega vägivaldsed mehed selliseid ennast austavaid naisi ei otsi ka. Nad tunnetavad ära, kellega nad saavad manipuleerida ja kellega nad saavad oma võimumänge mängida. See on see, mida nad otsivad. 


Pildil Pamela Bodi


 

Millest alustada, et pääseda edukalt vägivaldsest suhtest?

"Esimene asi ongi, et tuleb lihtsalt abi otsida. Päris üksi ei saa. Abi saab psühholoogilistelt nõustajatelt, teraapiagrupist, lugedes eneseabiraamatuid,” kirjeldab Inga. Ta lisab, et tugigrupid on head kohad, kust abi leida: “Sul on kergem, kui näed, et on teisigi, kes on samas olukorras, kus sina oled.” Tallinna Naiste Kriisikodus toimuvad regulaarsed tugigrupid, mida viiakse praegu läbi kahel korral kuus vene keeles. Eestikeelne grupp on komplekteerimisel ja registreeruda saab naistekeskus@gmail.com 


Tahtmine ja jõud peavad aga tulema iseenda seest. Inga usub, et see jõud tulebki sellest, kui naine leiab üles eneseaustuse ja õpib iseennast armastama. Siiski mõistab ta hästi, et vägivaldses olukorras sees olles on seda väga raske teha.



Pildil Pamela Tugikaartega Rinnahoidja ja Püksikud



Kuidas võidelda naistevastase vägivalla vastu?

25. novembri on ÜRO nimetanud rahvusvaheliseks naiste vastu suunatud vägivalla lõpetamise päevaks (International Day for the Elimination of Violence against Women). Selle aasta teema on "Orange the World.” Kuni Rahvusvahelise Inimõiguste päevani 10. detsembril kasutatakse oranži värvi riietuses ja digitaalsetes postitustes, näitamaks üles toetust naistevastase vägivalla lõpetamise suhtes. 


BonBon Lingerie tänab Tallinna Naiste Kriisikodu ja selle juhatajat Inga Mikiveri ennastsalgava pühendumise Eesti naiste turvalisuse tõstmisel. Usume, et naistevastase vägivalla mõju ei avaldu üksnes naistele, vaid tervele ühiskonnale, ja vajab seetõttu kiiret tegutsemist. Omalt poolt annetab BonBon Lingerie kõigilt novembris tehtud sügiskollektsiooni toodete ostudelt 2% Tallinna Naiste Kriisikodule.


P.S. BonBon Lingerie armastab jätkuvalt kõiki ägedaid mitte-vägivaldseid mehi!





BonBon Lingerie soovitab lisaks lugeda:

Naiste Kriisikodu soovitused sekkumiseks http://annateada.naisteabi.ee/kriisikodu_soovitused

"Sest nad saavad", Eero Epner https://ekspress.delfi.ee/kuum/sest-nad-saavad?id=86089669

"IGA KOLMAS NAINE ON OHVER: Kaheksa õõvastavat müüti perevägivallast” http://www.pealinn.ee/tagid/koik/iga-kolmas-naine-on-ohver-kaheksa-oovastavat-muuti-perevagivallast-n210654


Praktilised kontaktid:

112 - Hädaabi - www.politsei.ee

116 006 - Ohvriabi - www.palunabi.ee

660 6077 - Vägivallast loobumise tugiliin

53969834 - Naisteabi - www.naisteabi.ee

1492 - Naiste Varjupaikade Liit - www.naisteliin.ee

5594 9496 - Naiste tugi- ja teabekeskus - www.naistetugi.ee (Tartus)

116 111 - Lasteabi - www.lasteabi.ee

612 1360 - Sotsiaalkindlustusamet - www.ensib.ee

Naabrivalve www.naabrivalve.ee




TALLINNA NAISTE KRIISIKODU JA SELLE JUHATAJA INGA MIKIVER

Juristist Inga Mikiveri jaoks algas teekond naistevastase vägivallaga tegelemiseni aastal 2003 organisatsioonist nimega MTÜ Kuriteoohvrite Abistamise Ühing Ohvriabi. Sinna oli ta haaratud tuttavate kaudu ning tegi seal korra kuus vabatahtlikke nõustamisi. Samaaegselt lõid Ohvriabiga seotud Tartu naised kohaliku naiste varjupaiga ja kutsusid Tallinna inimesi üles sama tegema. Mitme teise naisega koos lõigi Inga varjupaiga Tallinnasse. Paraku jäi see kohe riiulifirmaks, sest sellel ajal peeti naistevastast vägivalda pseudoteemaks ning Tallinna linnalt ei saadud mitte mingeid pindasid.


Paar aastat hiljem sai Inga juhuslikult kokku ühe naisega, kellel oli samuti soov luua Tallinnasse varjupaik, ja kes oli temaga sama tee varasemalt läbi käinud. Otsustati teha üks kord veel ühine ponnistus. Pindu hakkasid naised otsima ise. Leiti vana raamatuladu poolkeldri korrusel Tehnika tänaval. Ruume tuli remontida omade jõududega, toetus tuli vaid läbi annetuste. Nii avatigi 8. märtsil 2005. aastal 57m2 peal kahe magamistoaga Tallinna Naiste Kriisikodu.


Tänaseks on Kriisikodul 7 magamistuba ja hostelituba Mustamäel. Kohtade osas tehakse koostööd ka Varjupaikade Liidu tugikeskusega ja Tallinna linna Ema-ja Lapse varjupaikadega.


Aastas pöördub Tallinna Naiste Kriisikodu poole abi saamiseks 500-600 naist. Viiendik kriisikodu poole pöördujatest saab juba läbi ühekordse nõustamise vajaliku abi/info kätte. Inga Mikiver kirjeldab: “Tahetakse praktilisi asju teada - kuidas toimuks ühisvara jagamine, millest nad loobuma peaksid, kas neile võimaldataks pangalaenu.” 70% naistest käib nõustamisel mitmekordselt ning öömajale jääb ca 10%. Keskmiselt kasutatakse majutuse abi 3 kuu vältel ja enamasti on klientideks lastega väikesepalgalised naised. Vastavalt ohvriabi seadusele saab varjupaigas olla kuni 6 kuud, mille jooksul saab vajadusel taotleda linnalt ka püsivat sotsiaalpinda.


Kõige raskemaks osaks oma töö juures peab Inga seda, et töö on pidev: "See on selline töö, et kell 5 sa ei pane oma pabereid sahtlisse ja ei lähe koju. Tegelikult meie töö intensiivistub just õhtul, sest enamik naisi varjupaigas käib päeval tööl. Nendega hakkab suhtlus alles õhtul peale. Ja nõustamistega on täpselt samamoodi.


Lisaks leiab Inga, et kuna nende majanduslik käekäik sõltub mõneaastastest  riigihangetest, on neil väga raske leida uusi häid spetsialiste. “Inimene, kes on hea spetsialist, sellel on ka selline töökoht olemas, kus ta on täielikult kindlustatud ja tal on sotsiaalsed tagatised olemas. Aga kas meie aasta pärast võidame või ei võida, seda ei tea. See teeb raskeks ka kindla töökoha pakkumise."


Suureks abiks oleks Tallinna Naiste Kriisikodule pühendunud vabatahtlikud. Sellise abi saamine ei ole siiski päris lihtne, kuna vabatahtlikel tuleb esmalt läbida 120-tunnine tugiisiku koolitus. 


Tallinna Naiste Kriisikodu on tänulik igasuguste rahaliste annetuste eest. Nad paluvad mitte tuua riideid ja esemeid, kuna elatakse korteri tingimustes, ladustamisvõimalused puuduvad ja enamus naisi võtavad kaasa kohvri või kaks. Rahalised annetused saab saata:


MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu

SEB - EE851010220040046014

Swedbank - IBAN: EE342200221027376525